Kvaliteetaeg või kodutööd

Töökaaslased arutasid hommikul, et suhe saab korralikult toimida ainult siis, kui paaril on ühesugused vaated, kuidas veeta vaba aega. Mina sain nii aru, et kui mees tahab golfi mängida ja mina tennist, siis on jama käes.

Üks kolleeg, kellel käsil kolmas abielu, rääkis, et tema saab nüüd täpselt aru, kuidas asjad käivad. Ta peab suutma oma naisesse süstida golfipisiku nii, et tennis ei tule meeldegi ja kõik on super.

Täna hommikul väideti uudistes hoopis midagi muud. Lisaks seksile ja truudusele pidi olema kõige tähtsam, millised on vaated kodutöödele. Et kas meeldib ühtmoodi ja koos teha või midagi sellist.
Mu töökaaslased arvasid kohe, et kõige tähtsam on, et tolmuimeja meeldiks mõlemale ja põrandapesuämber ka.

Nüüd ma siis tean, et kes koos koristavad, neil läheb hästi. Öeldi veel, et mitte mingit tähtsust ei oma religioon, poliitilised vaated ja nägemus, kuidas lapsi paremini kasvatada.

Peaks kohe kõik austajad enda juurde koristama kutsuma ja selle järgi vaataks, kas on lootust või mitte. Kui liiga aeglaselt põrandaid peseb ja televiisoriekraani tolmuseks jätab, siis ei tule mingit juttu.

20.07.2007 on eriline päev

Räägitakse, et 20.07.2007 pidi väga eriline päev tulema. Mulle tuligi!

Olen alati soovinud kohata inimest, kes oleks nõus ostma 2000 kroonise solaariumikreemi. Mu soov täitus! Hommikul solaariumis käies õnnestus mul näha umbes 50-aastast päevitunud meesterahvast, kes ostis 4300 krooni eest solaariumikreeme. Võimas! Ootamatult nägin ära sellise inimese, kes ostis 2000 kroonise ja kaks kreemi veel otsa.

Oleksin pidanud teda sõrmega katsuma, aga suutsin ainult silmad pärani vahtida. Pistis kreemid rahuloleva näoga kotti ja naeratas õnnelikult. Täitsa normaalne paistis. Ma olen alati mõelnud, et see, kes ostab nii kalli kreemi, on väheke peast soe...

Mõtlesin, millistest kiiksudest siia kirjutada. Neid sai nii palju, et ma ei tea, kust alustada. Praegu tuli meelde...

Kui ma olen autojuht, siis ma tahaksin jalakäijatele aeg-ajalt kaikaga kõige pehmema koha peale virutada. Kui ma olen jalakäija, siis ma tahan virutada autojuhtidele. Transformeerumine toimub minutite jooksul. Sõidan autoga ja sõiman mõttes jalakäijaid. Pargin auto. Astun jalakäijate ülekäigurajale ja sõiman autojuhte.

Arkadi Zuk - minu lemmik:)

Oi, mu üks lemmikbloogijatest Arkadi Zuk oli täna hommikul Raadio 2 otseeetris. Kirjutab Silmad Lahti Jutu Tuppa. Varsti saab Raadio 2 kodukalt lugeda. Seal selline mäng, et inimesed ütlevad mingid suvalised sõnad ette ja siis kirjutajad kirjutavad kahe tunni jooksul jutu. Mul läks kohe tuju heaks. Nii põnev, mis ta kirjutab nüüd. Homme hommikul pidi jätkuma.
Rääkis, et nad on Rein Purpuriga suured sõbrad. Lahe!

Viiekümnekroonine

Ma ei saa nüüd aru, kuidas selle viiekümnekroonise rahatähega lood on. Vanatädi kinkis mulle aastaid tagasi sünnipäevaks. Ütles, et lapsekene, kui hoiad seda kogu aeg rahakotis, siis ei saa sul raha otsa ja tuleb aina juurde. Olengi hoidnud. Kui näpud päris põhjas, siis olen seda vaadanud kahtleva näoga, aga ära pole kulutanud. Olen hakkama saanud.

Täna siis töökaaslane teatas kurja häälega, et kassast peab ruttu-ruttu kõik viiekümnekroonised rahad ära andma. Pidi kogu raha välja viima ja kui rahakotis on, siis pidi eriti hull lugu olema.
Ma üritasin vaielda, et ei ole nii. Hoopis vastupidi. Aga ta väitis, et nüüd on teistpidi. Et kunagi oli nii, aga nüüd on hoopis naa.
Ma ei teagi kohe, mida teha...

Toiduõli ei eemalda veekindlat ripsmetušši

Ma käisin Õllesummeril. Lausa kahel päeval. Töökaaslased võtsid mu kaasa, sest ilma minuta pidi igav olema. Ma tegelikult ei tahtnud minna, sest seal oli üks inimene, kellega ma ei tahtnud kokku põrgata.

Reedel hakkas vihma sadama. Rahvast ei olnud nii palju, kui järgmisel päeval ja päris lõbus oli. Kui ma öösel koju jõudsin ja vannituppa astusin, siis ropendasin väga kõva häälega. Ma arvan, et majarahvas kuulis, sest mina kuulen, kui naabripoisi äratuskell tiriseb.
Kogu mu meik oli mööda nägu laiali. Ripsmetušš oli mööda põski alla jooksnud. Ja mitte keegi ei võinud mulle seda öelda! Sellepärast neil oligi nii paganama lõbus.

Läksin rõdule suitsetama. Kuulen, keegi norskab väga kõvasti. Piilusin kõrvalrõdule. Seal magas minu venelannast naabriproua sügavat und. Kenasti välivoodis, lilleline tekike peal. Väljas sadas padukat. No vähemalt tema und ma oma hädakisaga ei häirinud. Väga ettenägelik, et rõdule magama läks.

Järgmisel päeval mõtlesin, et olen targem. Kasutasin veekindlat ripsmetušši. Vihma sadama ei hakanud.
Öösel sattusin uuesti paanikasse. Ma ei leidnud oma silmameigieemaldajat üles, mis veekindla meigi eemaldaks. Ja veekindel ripsmetušš ei tule millegagi maha. Nühkisin silmad punaseks ja paiste. Mul on selline kiiks, et meigituna magama minna ei tohi.

Helistasin sõbranjele. Ta magas ja sai väga pahaseks. Küsisin, et kas ta teab midagi, millega saaks veekindla tušši maha. Mul oli kusagilt meeles, et peab midagi õlisegust olema. Ta siis pobises mulle, et võta toiduõliga.
Tundus nii hea mõte. Puhas õli ju. Proovisin. Tükk aega õlitasin, aga ei mingeid tulemusi. Ühesõnaga, ärge toiduõliga veekindlat ripsmetušši eemaldada proovige. Ei toimi kohe mitte.

Raske arvata, millised olid minu silmaalused järgmisel hommikul…

Rabarberimuffinid

Ma arvan, et mul on miskitsorti needus peal. Ükskõik missugust sööki ma otsustan teha, ei tule see välja. Ka kõige lihtsamad variandid.

Näiteks lihtlabased juustusaiad ahjus. Keerasin minutiks selja ja sain süsimustad kärakad. Kartulite praadimisel suudan ma imeasju korda saata. Keerulistest roogadest ma ei hakka rääkimagi. On proovitud kokaraamatute ja sõbrannade abiga, aga lõpptulemus on nälg.

Eile käisin sõbranje pool. Ta oli valmistanud mustikamuffineid. Ilusad kuldsed sellised ja imemaitsvad. Soovitas mul proovida. Pidi olema maailma kõige lihtsam variant. Ostad poest "Vilma" muffinipulbri, sellele lisad vett, õli, marjad ja valmis ongi.

Heakene küll. Otsustasin rabarberite kasuks. Segasin pulbri, vee, rabarberid ja õli. Oli tõesti lihtne.
Pakil on kirjas, et täida pool muffinivormidest ja küpseta 25 minutit 180-200 kraadi juures.
Panin ahju eelnevalt 200 kraadi peale sooja. Täitsin korralikult pool vormidest.

Kui tund oli mööda saanud, siis hakkasin muretsema. Muffinid ei olnud muutnud ei kuju ega värvi. Otsustasin noaga katsuda, kas seest on toored. Mul ei tulnud meelde, kas muffin kuulub nende küpsetiste hulka, mille küpsetamise ajal ei tohi ahjuust avada. Vajuvad alla. Minu muffinid vajusid keskelt auku.

Peale pooleteisttunnist küpsetamist maksimumtemperatuuril sain tulemuseks kausikujulised rabarberitükikestega mittemuffinid lilleliste pabervormide põhjas. Ma tõesti ei tea, mida ma jälle valesti tegin. Nuuks...