Kui veel patsutate, siis ma patsutan vastu ja mitte enam tagumikule!

Ma ei saa aru, mis häda on meestel selle tagumikule patsutamisega. Või veel hullem variant on tagumikust näpistatud saada.

Käisin täna linnas. Kuna ilm oli fantastiliselt ilus, siis otsustasin selga panna oma suvise miniseeliku. Vot see oli alles viga!

Algul olin lihtsalt segaduses. Sain patsutatud tänaval kõndides, poeuksest sisenedes, kohvikus leti ääres seistes, parkimisautomaadi juures. Paari tunni möödudes tekkis mul tunne, et mu tagumikust on saanud sihuke magnet, et kõik mehed, kes minust mööduvad, peavad seda kindlasti katsuma. Appi!

Kui inimene tahaks tutvuda, siis oleks vast mõistlikum tulla rääkima. Või kui on nii suur vajadus katsuda, siis kas peab see koht just tagumik olema. Sikutagu mu poolest kasvõi juustest.

Selline tunne tekkis nagu saadaksin tahtmatult välja mingeid valesid signaale. Võib-olla mehed mõtlevadki, et kui kellelgi lühike seelik seljas, siis on kohe saadaval või huvitatud. Nagu ma polekski enam inimene, vaid mingi ilus asi. Ja tundub, et emmed on jätnud oma pisipojadele lapsepõlves õpetamata, et silmadega vaadatakse, kui midagi meeldib ja ei tohi kohe katsuda.

Linnast tulles otsustasin toidupoest läbi minna. Grande Finale saabus Rimi piimatoodete osakonnas. Sain ikka nii vihaseks, et karjusin, mida ta endale õige lubab. See kena noormees ei vastanud mulle mitte ühtegi sõna. Vaatas mind, endal selline kahjutu hullukese naiivne naeratus näol, nagu oleks just täna hullarist välja saanud.

Mul oleks peaaegu üks pudel Stella Artois õlut ostmata jäänud kuna kell hakkas kaheksa kukkuma. Ja ma tundsin, et täna õhtul on seda õllepudelit hädasti vaja.