Kõll...

Ma pole kunagi soovinud enda kaaslaseks meest, kelle silmad omandavad kummalise läike, kui mõni vähegi kenakene naisolevus vaatevälja satub. Teate küll. Selline "kõll" ilmub silmanurka. Nagu nõudepesumasina tablettide reklaamis, kui tädi puhta klaasi välja võtab ja demonstreerib selle läiget.
Kunagi kutsusime plikadega selliseid mehi "naistehaigeteks". Noh et kui ilusat naist näeb, siis tekib hetkeline halvatus ja silmad hakkavad kilama.

Olen alati püüdnud sihukestest tegelastest eemale hoida, aga vot just selline ongi minu kallis. Eks ta tegelikult sama nippi minu võlumiseks kasutas, aga ma kaotasin liiga ruttu igasuguse mõtlemisvõime ja arvasin, et küll ma olen ikka õnneseen, et just tema mind sedamoodi vahib. Vahtis teisi kah. Ma ei taiband vaadata.

Näiteks. Paar päeva tagasi kõndisime mööblipoes ringi. Esitasin talle küsimuse ja järsku "kõll". Ta ei kuulnud enam, ei näinud enam. Üks väga pikkade makaronjalgadega miniseelikus olevus ilmus vaatevälja. Mina igastahes oma küsimusele vastust ei saanud.

Ega ma tegelikult ei kurda. See juhtub osadel meestel täiesti spontaanselt ja kui naisterahvaga kontakti ei saavutata, siis ei pruugi nad seda poole tunni möödudes mäletada.
Jama ainult, et sellistel hetkedel lõpetavad liblikad mu kõhus lendamise ja ma potsatan korraks maa peale tagasi. Kõige kallim on ta mulle sellest hoolimata.