Tatrapõder

Eile hommikul oli väga kiire. Pidin telefonile vastama ja mitu faksi saatma. Töökaaslased lugesid lehte, jõid kohvi ja naersid millegi üle.
Lõunapausi ajal on meil selline kord, et mina käin paberikesega ringi ja küsin, mida keegi süüa soovib. Siis lähen kõrvalmaja kohvikusse ja toon kõigile söögipoolist. Eile samamoodi. Kirjutasin kõik hoolega üles ja tormasin minema.
Kohvikus oli pikk järjekord. Jõudsin lõpuks söögitädini ja hakkasin nimekirja ette lugema: " Kanapasta, frikadellisupp, seapraad loomalihast, tatrapõder..." Jäin vait. Söögitädi küsis: "Kuidas palun...?" Punastasin juuksejuurteni. No on ikka vastikud inimesed!
Pärast kuulsin, et töökaaslased olid hommikul lugenud Delfist, mida naljakat on inimesed leidnud toodete etikettidelt ja restoranide menüüdest. Seda nad siis naersidki!
Lugesin ka. Väga naljakas tõesti:) Kõige rohkem meeldis mulle kommentaaridest leitud:
Tšekil järgmine kaup:
VIT. KORTS. ÖÖK.
No ei mahu kitsale kassatšekile ju ära
Viraminiseeritud kortsudevastane öökreem :)

Pandat ma ei osta

Kuulan mitmendat päeva raadiost Fiat Panda reklaami. Imeline! Nii nunnu reklaam! Kui see naine mahedal häälel ütleb: "...istud talle sülle ja liblikad hakkavad kõhus lendama. Minu Panda, minu Garfield..."
Silme ette tuleb kirju priske Garfield-kass, kes mind süles hoiab. Mõtlesin, et vat kus, huumorit ka veel sisse põimind. Ütleb sellise mõnusa aktsendiga: "Minu Gaarfeld...". Lausa kutsub ostma!
Küsisin sõbranjelt, et kas tema on ka seda toredat reklaami kuulnud. Selgus, et reklaam kõlab väheke teisiti: " ...Minu Panda. Minu CARFRIEND..."

Valest otsast

Sõbranje uuris täna ettevaatlikult, kui me nurga taga suitsu käisime tegemas, et miks ma suitsul alati filtri ära murran. Et võiksin ju kohe kangemat osta. Vastasin nipsakalt: "Vot tahan!" Ma ei kavatse talle endast enam midagi olulist rääkida!
Tegelikult on asi selles, et olen nii hajameelne. Panen pidevalt suitsu valest otsast põlema ja kui osta lahjemat murtava filtriga suitsu, siis ei lähe ühtegi raisku. Murran põlenud otsa ära ja suits nagu uus. Säästan tohutult!

Hullud Päevad

Kell 8.14 olid sallid otsas. Apppiiii, kui tige ma olin! Oli mul vaja hommikul juukseid pesta. Oleks võinud õhtul. Seepärast jäin hiljaks. Mis nüüd küll saab? Olin arvestanud tibukollase salliga oma tibukollase mantli juurde ja õunaussirohelise salliga oma õunaussirohelise mantli juurde.
Hea vähemalt, et muud asjad kätte sain. Seekord pidin ainult tunduvalt rohkem manööverdama ja otsima. Sabad kassades olid kah pikemad kui tavaliselt.
Et Hulludelt Päevadelt maksimum võtta tuleb paar aastat harjutada. Põhinipp on seesugune, et kui harakad on minutiga aluse kaubast tühjaks teinud, siis ei tohi lootust kaotada. Paljud loobuvad ja jätavad sulle sobiva kauba kusagile vedelema. Ole aga osav ja leia need kingad või riietusese kogu korruselt üles. Mantli sain näiteks pesuosakonnast rinnahoidjate vahelt. Kampsuni lasteriiete osakonnast. Kingad proovikabiinist. Just proovikabiinist võib leida kõike. Isegi seda, mida sa ei otsi.
Eile luuras mind üks naine. Kella 8.00-st saati. Tegelt luuras ta nelja paari kingi minu kotis. Meil tööjuures on selline komme, et kui käes Hullud Päevad, siis lubatakse mind töölt šoppama. Naised annavad tellimused kaasa ja ma siis otsin neile soovitud asju. Ise nad ei julge minna. See naine nägi, et ostsin neli paari ühesuguseid kingi, ainult numbrid erinevad. Suka-soki-põlvikuosakonnas tuli lõpuks minu juurde ja küsis, et kas ma ei tahaks mõnest paarist loobuda. Ajasin silmad pärani pähe ja ütlesin: " Nalja teete vä...?" Surusin hiiglasliku kilekoti vastu kõhtu ja tormasin minema. Kuidas mõnedel tulevad sihukesed rumalad mõtted...

Julm nali

Minu meelest ei tohiks inimestele selliseid vapustusi korraldada!
Olin mina pühapäeval Ülemiste Keskuses šoppamas. Seisin proovikabiinis ja proovisin kõikvõimalikke megailusaid riideid selga, kui kõlaritest kostis teadaanne: "Lugupeetud külastajad. Palume koheselt vabastada Ülemiste Keskuse parkla seoses Estonian Air`i lennuki maandumisega 15 minuti pärast..."
Oi, mul hakkas kiire! Hüppasin poolalasti kabiinist välja ja ei teadnud kuspoole jooksma hakata. Müüja millegipärast naeris...
Jõudsin kõiksugu mõtteid mõelda. Kuidas küll kõik need inimesed sealt ära saavad sõita? Mis mu autost saab, kui ma ei jõua? Äkki jään ise lennuki alla? Kas ma peaksin oma tikkkontsaga saapad jalast võtma ja paljajalu autoni jooksma?
Kui ma piiksumise saatel turvaväravatest läbi tormasin, maksmata püksid jalas, püüdis turvamees mu kinni. Läks jupp aega mööda, kuni reaalsus minuni jõudis. Aprillinali!!!
Õnneks oli teisi ohvreid ka...