Lapsed hoolitsevad selle eest, et igav ei hakkaks

Minu tütrekene otsustas eile sõbrannaga mängida loomade peitust. See käib nii, et praegusel ajal väga popid Littlest Pet Shop miniloomad peidetakse mööda elamist laiali ja teine hakkab otsima. Ära peideti 25 looma. Üles leiti 24 looma. Õnnetuseks jäi kadunuks koer, mis oli sõbranna sõbranna oma. Milline tragöödia!
Lapsed otsisid mitu tundi ja mina siis neli tundi sinna otsa. Sain lõpuks ikka väga kurjaks. Kuidas on võimalik meie tillukesse kodusse ära peita üks mänguasi nii, et seda poleks nagu olnudki?
Kõigepealt otsisin riiulitelt, voodite alt, patjade alt, taskutest, jalanõude seest. Hiljem juba köögikappidest, riidekappidest, vannitoakappidest. Veel hiljem nõudepesumasinast, külmetuskapist, pesukorvist, rõdult. Lõpuks tõmbasin ohates kummikindad kätte ja laotasin laiali prügikasti sisu. Tulemusteta.
Ei jäänud midagi üle, tuli linna tagasi sõita. Võõrale lapsele ei saa ju öelda, et me lihtsalt kaotasime su kalli koera ära.
Käisin kõikides mänguasjapoodides, mida teadsin, marketite mänguasjalettidest vaatasin ka. Lõpuks leidsin.
Terve kodutee mõtlesin, et äkki ma ikka ei mäletanud täpselt, milline see koer oli ja ostsin kogemata vale.
Kodus tagasi, tundsin, et pea valutab. Otsustasin korraks pikali heita. Pikutasin umbes kümme minutit ja siis tegin silmad lahti.
Ja seal ta oligi. Üks kõrv paistis. Minu magamistoa aknalaual termomeetri taga...
Mõlemad lapsed väitsid nagu ühest suust, et nemad seda sinna küll ei pannud:)