Nööriost

Käisin täna poes. Mulle tundus, et viibisin seal terve igaviku. Tegelikult kõigest viis tundi läks. Kõndisin kilomeetreid lettide vahel ja otsisin nööri. Mul oli vaja sellist nööri, millega raamatuid kokku siduda. Selline karvane tugev nöör oleks sobinud. Ei leidnudki. Müüja käskis otsida raamatute osakonnast. Vahtisin talle oma siniste silmadega otsa, et aru saada, kas ta teeb nalja. Aga ta vahtis kivinäoga vastu. Kõmpisingi teise poe otsa raamatute juurde, et võib-olla tõesti on nüüd seal ka nöör müügil. Tutkit! Polnud seal mingit nööri, ainult pakkepaelad olid ja kinkekotid. Õhtuks jõudis mulle kohale, et oleksin pidanud ehituspoodi minema. Sinna ma enam minna ei jaksanud, sest minu jalakesed kõrgekontsalistes talvesaabastes, olid omadega täitsa otsas. Mul sellised kallid oravakarvadega vooderdatud kenad saapad. Kodus vaatasin, et orav oli täiega läbivettind ja lõhn kuidagi imelik. Lasin oravale roosilõhnalist vussu pähe. Loodan, et jääb elama!